pseudonimeerimist

Pseudonimeerimine on andmetöötluse tehnika, mille käigus isikut tuvastavate väljade asemel kasutatakse kunstlikke identifikaatoreid, nagu koodid või tokenid. Selline asendamine võimaldab andmeid analüüsida ja jagada, säilitades samal ajal ühendusvõimaluse isiku ja andmete vahel ainult siis, kui täiendav lisainfo või võtmed on olemas. Pseudonimeerimise eesmärk on vähendada isikuandmete turvariskide mõju, võimaldades samal ajal andmete jätkuva kasutamise.

Pseudonimeerimine erineb anonüümimisest peamiselt selle poolest, et rekonstrueerimine on tehniliselt võimalik, kui on ligipääs võtmetele või lisainfole. Seetõttu tuleb seda hoolikalt käsitleda ning rakendada tugevaid turvameetmeid, et vältida soovimatut taastamist.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad tervishoidu, teadusuuringuid, ettevõtete uurimis- ja turuandmete jagamist ning muud andmeanalüüsi, kus on oluline tasakaal andmete kasutatavuse ja isikuandmete kaitse vahel.

Tehnilised meetodid hõlmavad tokeniseerimist, krüpteerimist koos eraldi võtmete hoidmisega ja ühendustabeli eraldamist. Hea praktika on minimaalsete andmete kasutamine, piiratud ligipääs, regulaarne auditeerimine ning võtmete kaitse ja eraldi haldamine.

Seaduslik kontekst: Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus (GDPR) käsitleb pseudonimeerimist kui tehnika, mis vähendab riske ja mida tuleb rakendada koos asjakohaste tehniliste ning korralduslike meetmetega. Pseudonimeerimise kasutamine ei asenda vajadust tagada vajaduspõhine ligipääs ja andmete kaitse üldnõudeid.