rekonstrueerimine

Rekonstrueerimine on protsess, mille käigus püütakse taastada või viia midagi varasemasse seisundisse või lähemale soovitud eesmärgile. See mõiste hõlmab nii füüsiliste kui ka mittefüüsiliste süsteemide taastamist ning erinevates valdkondades võib rekonstrueerimine tähendada erinevaid tegevusi, alates meditsiinilisest taastamisest kuni digitaalse ja ajaloolise taastamiseni.

Meditsiinis viitab rekonstrueerimine tavaliselt kirurgilisele ravile, mille eesmärk on taastada keha kuju ja funktsioon vigastuste, haiguste või kaasasündinud puuduste järel. Näited hõlmavad rinnarekonstrueerimist mastektoomia järel, näo ja pehmete kudede rekonstrueerimist ning kudede siirdamist või proteeside kasutamist.

Arheoloogia, paleontoloogia ja muinsuskaitse kasutavad rekonstrueerimist varasema keskkonna või objekti visuaalse või funktsionaalse kuvandi taastamiseks, tuginedes jäänustele, ajaloolistele allikatele ja teaduslikele hipoteesidele.

Forensikas kasutatakse näo rekonstrueerimist ehk näo-ehitust, et luua ligikaudne näo välimus kadunud isikust kolju põhjal. Nende rekonstrueerimine tugineb anatoomiale ja pehmete kudede tiheduse andmetele; tulemused on hinnangulised ning esitatakse sageli visuaalse ligikaudse sarnasusena.

Digitaalses ja tehnilises kontekstis hõlmab rekonstrueerimine piltide, signaalide ja andmete taastamist arvutuslike meetoditega. Näideteks CT- ja MRI-skannide rekonstrueerimine, pildikvaliteedi parandamine, kolmemõõtmelised mudelid ja 3D-printimine.

Rekonstrueerimisprotsesside tulemused sõltuvad andmete kvaliteedist ja kasutatavatest eeldustest; seetõttu võib lõpptulemus olla hinnanguline. Eetiliste ja teaduslike alusvajaduste korral tuleb selgelt märkida, milliseid meetodeid kasutati ning milline on piiratud usaldus.