reidentifitseerimine

Reidentifitseerimine viitab protsessile, mille käigus anonüümne või pseudonoümne andmebaas jah jälgida saaakse siduda üksikule isikule, tavaliselt kasutades lisainfo või teistid andmeallikaid. See käitumine on eriti aktuaalne digitaalse inimõiguse ja andmekaitse valdkonnas, kus suur teabe kogumine ja analüüs aitavad tagada nii efektiivset turvalisust, meditsiinilist uurimist kui ka turundustegevust.

Reidentifitseerimise meetodid on mitmekesised. Arithmeetikas kasutatakse k-tüüpi jaoks üldistatud gruppikate andmeid, kuid ühendades need toe analüüsiga kooditi, saab sageli taastada unikaalseid isikuandmeid. Lõplikad meetodid hõlmavad kvantiilisipärase tuge, tagatisepõhiseid algvõtmeid ja geograafiliste koosolekute rakendamist. Näiteks. pünktide ühendamisel ühetsuse andmebaasist ja teistest interneti forumitest saab isikuni maanduda isegi siis, kui kõigi tabelite algsaladusi on kaetud.

Reidentifitseerimisel on tõsised privaatsusega ning põlvkonnadjuuriste retsepti osas. Üks tüüpiline järeldus on, et regulatiivsed ja tehnoloogilised meetmed, nagu andmete anonymiseerimise paringud, nime andmete minimeerimine ja tugeva krüpteerimise asendus, ei ole üksteist vastu, vaid toovad sünergaet. Kättesaavate andmeallikate arv ja nende kvaliteet mõjutavad otseselt kasuks või kahju. Selle põhjusega võimaldab Euroopa Liidu üldine andmekaitseakt valida tugevaid sanktsioone (trollid) ja juhiseid, mis piiravad teaduslike uuringute ebasood-seadusulk.

Kokkuvõttes on reidentifitseerimine nii vahend kui ka oht. Seetõttu arvatakse seda sageli põhjalikuks andmekaitseabsorbiks, mis nõuab regulaarset hindamist ja meeleldi cos. kolme privaatsust.