Reidentifitseerimisel

Reidentifitseerimisel viitab protsessi, kus anüümoonseid andmeid, mis on esialgu anüümoonseks teostatud, kasutatakse jälle isikute identifitseerimiseks. See on oluline teema andmekaitse ja erapooletuse arengus, eriti seoses digitaalse andmehoiustamisega ja suurte andmebaaside kasutamisega.

Andmed, mis on esialgu anüümoonseks teostatud, on tavaliselt isiklikke andmeid, millel puuduvad suured identifitseerimise detailid, nagu nimi või isikuandmed. Selliste andmete kasutamine uuesti isikute identifitseerimiseks võib juhtuda, kui andmed on liiga spetsiifilised või kui neid kombinatsioonitakse teiste andmebaasidega. Näiteks võib kodukoha ja sünniaasta kombinatsioon olla piisav, et isikut jälle identifitseerida, kui andmed on piisavalt täpsed.

Reidentifitseerimise oht on oluline kaasas ka seoses masinaõppimisega ja suurtel andmebaaside analüüsiga. Kui masinaõppealgoritmid kasutavad andmeid, mis on esialgu anüümoonseks teostatud, võib nende kasutamine põhjustada uuesti isikute identifitseerimist. Selle probleemi vähendamiseks kasutatakse mitmeid meetmeid, nagu andmete anüümoonseks tegemine, andmete fragmentimine ja andmete salvestamine.

Andmekaitse seadused, nagu Euroopa Liidu üldine andmekaitse seadus (GDPR), nõuavad, et organisatsioonid peavad hoolitsema andmete anüümoonsuse säilitamise üle ja vältima reidentifitseerimise ohtude tekke. Reidentifitseerimise ohtude vähendamiseks on vaja kasutada tugevamaid andmekaitse meetmeid ja jätkata uute tehnoloogiate arendamist, mis tagaksid andmete kaitse ja erapooletuse.

Reidentifitseerimise mõiste on oluline ka teaduslikul alal, kus uuringud keskenduvad andmete kaitsele ja erapooletusele. Uuringud on näidanud, et reidentifitseerimine võib olla võimalik ka siis, kui andmed on esialgu anüümoonseks teostatud, mistõttu on vaja jätkata uute meetmete ja tehnoloogiate arendamist, mis tagaksid andmete turvalisuse ja isikute erapooletuse.