järeldus

Järeldus on lõppläbimõtlemise tulemus, mis tekib põhjenduste või andmete põhjal. See on väide või konklusion, millele jõutakse arutluse käigus ning mida püütakse esitada kui tõendite järeldust. Järeldust kasutatakse loogikas, teaduses ja argumentatsioonis ning ka igapäevases mõtlemises.

Loogika kontekstis eristatakse järeldusi selle alusel, kuidas need on saavutatud. Deduktiivne järeldus tähendab, et kui premissid on tõesed ja arutlus on loogiliselt korrektne, siis järeldus peab olema tõene. See tähendab kindlust, et tõelised premissid toovad kindla järelduse. Induktiivne järeldus põhineb tähelepanekutel või varasematel kogemustel ning teeb üldistuse või tõenäolise väite. Premisside tõde ei garanteeri lõpliku järelduse tõde, kuid suurendab selle usaldusväärsust. Abduktiivne järeldus otsib antud nähtusele parimat võimalikku seletust ning on sageli diagnostikas ja uurimistöös kasutatav lähenemine.

Näited: Deduktiivne järeldus: Kõik inimesed on surelikud. Olevik on inimene. Seetõttu on Olevik surelik. Induktiivne järeldus: Päike on tõusnud iga päev minevikus; tõenäoline järeldus on, et päike tõuseb ka homme. Abduktiivne näide: Akna märjad uksed ja vihmasaju ajal viitavad parima seletusena vihma, ehkki võib olla ka simba, et aiasaed lirtsub.

Kasutus ja piirangud: Järeldused peegeldavad arutluse kvaliteeti ning neid tuleb esitada selgelt ja järjepidevalt. Keerulises või vastuolulises materjalis tuleb kontrollida premisside tõesust ning järelduse põhjendatust, et vältida vigu ja vääritmõistmisi.