Astmelpolümeeriseerumisel

Astmelpolümeeriseerumine, tuntud ka kui kondensatsioonipolümeeriseerumine, on polümeeride moodustumise protsess, mille käigus kaks või enam monomeeri molekuli ühinevad, moodustades suurema molekuli ning eraldades samal ajal väikese molekuli, nagu vesi või alkohol. See erineb ahelpolümeeriseerumisest, kus monomeerid ühinevad ilma väikeste molekulide eraldumiseta. Astmelpolümeeriseerumisel kasvab polümeeri ahel järkjärguliste reaktsioonidega, mitte ühe kiire ahelkasvuga.

Selle polümerisatsioonimehhanismi käigus toimuvad reaktsioonid tavaliselt mõlema monomeeri funktsionaalsete rühmade vahel. Näiteks dioolid ja dikarboksüülhapped võivad reageerida polüestrite moodustamiseks, vabastades vee molekule. Sarnaselt võivad diamiinid ja dikarboksüülhapped moodustada polüamiide, samuti vee eraldumisega. Polüuretaanid tekivad diisotsünaatide ja dioolide reaktsioonil.

Astmelpolümeeriseerumisega saadud polümeeridel on sageli lineaarne struktuur, kuid need võivad tekkida ka hargnenud või ristseotud struktuurid, sõltuvalt kasutatud monomeeride arvust ja funktsionaalsusest. Selle polümerisatsioonitüübi abil sünteesitakse mitmeid olulisi tööstuslikke polümeere, sealhulgas nailon, polüester ja polükarbonaat. Reaktion tingimused, nagu temperatuur ja rõhk, on olulised, et saavutada kõrge molekulmassiga polümeerid.