Aspergilliloosi

Aspergilliloosi on seeninfektsioon, mida põhjustavad Aspergillus-liigid, peamiselt Aspergillus fumigatus. Infektsioon tekib peamiselt hingamisteedesse sattunud spooride sissehingamisel; haigus võib esineda kergena koloniseerimisena või eluohtliku invasioonina kudedesse. Haiguse vorme on mitu, sõltuvalt patsiendi immuunsusest ja kopsude terviseseisundist.

Peamised vormid on invasivne aspergilliloos, krooniline pulmonaalne aspergilliloos (CPA), allergiline bronhopulmaarne aspergilliloos (ABPA) ning aspergilloom ehk fungusball, mis kujuneb vanades kopsutorudes. Invasivne vorm on sagedane immuunpuudulikkusega patsientidel ja võib levida veresoontesse ning teistele organitele.

Riskitegurid hõlmavad tugevat immuunsuse depressiooni (nt neutropeenia, hematoloogilised haigused või siirdamiste järgne immunosupressioon), pikka kortikosteroidide kasutust, kroonilisi kopsuhaigusi (nagu COPD või tsüstiline fibroos) ning sagedast viibimist haiglas. Infektsioon on peamiselt inimese sissehingamise teel; inimesevaheline ülekandumine on haruldane.

Diagnoos põhineb kliinilisel pildil, radioloogial (CT-skann näitab tavaliselt nodulaarseid või infiltraate ning mõnel juhul halo- või air crescent -märgid), ning laboratoorsetel testidel nagu seenekultuurid (sputum, bronhoalveolaarne lavage), galaktomanni antigeeni test ja beta-D-glükaani test; vajadusel kinnitab diagnoosi histoloogiline tõend.

Ravi sõltub vormist: invasivse vormi esmavalik on vorikonasool või isavuconasool, alternatiivina liposomaalne amphotericin B või posakonasool. CPA ravitakse pikaaegse antifungaalse raviga ning ABPA korral sageli kortikosteroidide koos antifungaalidega. Aspergilloomi puhul võib osutuda vajalikuks kirurgiline eraldamine koos ravimravi. Prognoos sõltub vormist ja varajasest avastamisest; invasivne aspergilliloos on sageli eluohtlik, kuid varajane ravi parandab ellujäämist. Ennetuseks on oluline riskirühmade jälgimine, õhu kvaliteedi parandamine ja vajadusel profülaktika immunokompromiteeritud patsientidel.