immuunsusest

Immuunsus on organismi võime ära tunda ja vastu pidada patogeenidele ning muudele ohtudele. See koosneb nii keha esmasest kaitsesüsteemist kui ka kohanulikust, õppivast vastusest, mis võib toimida kiiresti või arendada spetsiifilisi mehhanisme aja jooksul.

Immuunsus jaguneb peamiselt kaheks osaks: kaasasündinud immuunsus ja omandatud immuunsus. Kaasasündinud immuunsus on kiire ja üldine: nahk ja limaskestad moodustavad füüsilised barjäärid; hingamisteede ja seedetrakti epiteel on defence; tsütokiinid ning põletikuline reaktsioon aitavad piiritleda sissetungija. Leukotsüüdid, nagu neutrofiilid ja makrofaagid, ning looduslikud tapjarakud (NK-rakud) reageerivad peamiselt kiiresti. Komplementisüsteem ja põletikumehhanismid teevad oma osa, et sissetungija neutraliseerida ja kahjustatud kuded taastada.

Omandatud immuunsus tekib, kui keha kohaneb patogeenidega ning tuvastab neid spetsiifiliselt. T-lümfotsüüdid reageerivad antigeenidele rakulisel tasandil ning B-lümfotsüüdid toodavad antikehi. Omandatud immuunsus arendab immunoloogilist mälu, mis võimaldab järgmistel kokkupuudetel kiirendada vastust. Vaktsineerimine stimuleerib omandatud immuunsust ning tugevdab kollektiivset ehk herd-immuniteeti.

Immuunsüsteemi talitlushäired võivad olla immuunpuudulikkus, autoimmuunhaigused ja allergiad. Vananemine võib vähendada immuunsuse tõhusust. Toitumine, uni, stress, füüsiline aktiivsus ja seedetrakti mikrobioota mõjutavad immuunsüsteemi seisundit.

Kokkuvõttes on immuunsus keeruline ja dünaamiline süsteem, mis kaitseb keha infektsioonide eest ning on oluline haiguste ennetamisel ja tervise säilitamisel.