õpimotivatsiooni

Õppimotivatsioon on mehhanism, mis suunab, püsib ja süvendab õppimises osalemist. See hõlmab soovi alustada õppimist, jätkata raskuste korral ja saavutada õpieesmärke. Motivatsioon ei ole pelgalt väljadistatud tulemus, vaid koosseis erinevatest tunnetest ja kavatsustest, mis mõjutavad õppesüsteemi.

Motivatsiooni tüübid jagunevad peamiselt sisemiseks ja väliseks motivaatsiooniks. Sisemine motivatsioon tullakse huvist, naudingust või õppimisega seonduvast tähendusest, mis pakub sisemist rahulolu. Vältaliseks motivatsiooniks võib olla hinde, kiituse või karistuste nägemine, mis juhib käitumist väljapoole õppimiskogemust. Mõlemad vormid võivad olla kasulikud, kuid uuringud rõhutavad, et püsivam ja sügavam õppimine on tihti seotud sisemise motivatsiooniga.

Tail as teooriad selgitavad õpimotivatsiooni mehhanisme. Enese määratlemise teooria (SDT) keskendub autonoomiale, kompetentsi ja kuuluvusele kui peamistele vajadustele. Ootuste–väärtuste teooria rõhutab, et õpilased hindavad edukuse tõenäosust ja õppimise väärtust, mis mõjutab nende püüdlusi. Mõlemad teooriad aitavad mõista, miks ja kuidas motivatsioon tekib ning kuidas seda koolikeskkonnas toetada saab.

Praktilised pikendused koolis hõlmavad selgelt määratavaid eesmärke, kvaliteetset ja õigeaegset tagasisidet, õppevastavuse suurendamist ning õppijate autonoomia ja kaasatuse tuge. Keskkond, õpetajate tugi, sotsiaalne suhtlus ja selle sobiv pärand mõjutavad tugevalt õpimotivatsiooni ning seega ka õpitulemusi ja püsivust. Õpimotivatsiooni mõistmine aitab kujundada tõhusamaid õpistrateegiaid ja õppijakeskseid praktikaid.