õigluseteooriatega

Jutustus õigluseteooriatest algab iidsetest filosoofidest, kes otsisid vastust küsimusele, mis teeb ühiskonna õiglaseks. Platon oma teoses "Riik" kujutas ideaalset ühiskonda, kus igaüks täidab oma loomulikku rolli, tagades harmoonia ja õigluse. Aristoteles aga keskendus vooruslikkusele ja võrdsusele, eristades distributiivset ja kompensatoorset õiglust.

Keskaegadel jätkasid mõtlejad, nagu Aquino Thomas, õigluse mõistmist jumalike seaduste ja loomuseaduse kontekstis. Valgustusajal tõusid esile lepinguteooriad, kus õiglus tuleneb vabade indiviidide kokkulepetest. Thomas Hobbes, John Locke ja Jean-Jacques Rousseau käsitlesid loodusseisundit ja sotsiaalset lepingut, millest kujunesid välja põhivabadused ja riigi roll.

19. sajandi utilitarism, mida esindasid Jeremy Bentham ja John Stuart Mill, väitis, et õiglaseim tegu on see, mis toob suurimat hüve suurimale hulgale inimestele. See lähenemine tekitas aga vastuolusid individuaalsete õiguste ja vähemuste kaitse osas.

20. sajand tõi kaasa uusi perspektiive. John Rawlsi õiglusteooria, eriti tema kontseptsioon "teadmatuseloori" all, rõhutab, et õiglased printsiibid valitaks ilma teadmata oma enda positsioonist ühiskonnas. Tema õigluse printsiibid – võrdsed põhivabadused ja ebavõrdsuste õigustus vaid nende hüvanguks, kes on kõige halvemas olukorras – said mõjukaks. Teised, nagu Robert Nozick, rõhutasid aga libertaristlikku lähenemist, kus õiglus põhineb omandiõigusel ja vabatahtlikel tehingutel. Käesoleval ajal jätkub arutelu õigluse olemuse üle, võttes arvesse mitmekesisust, ajaloolist ebaõiglust ja erinevaid ühiskondlikke vajadusi.