Õhukindluse

Õhukindlus ehk õhukindluse mõiste kirjeldab ehitise või toote võimet piirata soovimatut õhuvahetust sise- ja väliskeskkonna vahel. See hõlmab nii lekkekohad, liitekohad kui ka materjalide ja konstruktsioonide ühtlase tiheduse, mis vähendab soojuskadu ja kontrollib sisekliimat.

Ehitusvaldkonnas on õhukindlus oluline energiatõhususe, termilise mugavuse ning niiskuse ja condenseerumise kontrolli jaoks. Vähem õhku lekkib, seda vähem on vaja soojusvahetust sisse või välja, kuid liigset õhukindlust tuleb tasakaalustada mõeldud ventilatsiooniga, et tagada sisekeskkonna kvaliteet ja värske õhu pidev ringlus.

Mõõtmine ja hindamine: õhukindluse hindamiseks kasutatakse blower door - testi, kus hoone on suletud ja õhku kontrollitakse erinevatel vastupanuvõrkudel, tavaliselt rõhul 50 Pa. Tulemused väljendatakse kui q50 (m3/h·m2) või ACH50 ehk ühe tunni õhuvahetude arv 50 Pa juures. Rahvusvahelised standardid hõlmavad EN 13829 ja ISO 9972; Eestis järgitakse peamiselt Euroopa standardeid.

Faktorid ja rakendused: õhukindluse taset mõjutavad tihendid ja liitekohad, akende ja uste paigaldus, läbi liigesed ning küljeliikuvate komponentide tihedus. Hea õhukindlus on osa energiasäästu strateegiast, kuid nõuab toimivat, terviklikku ventilatsioonisüsteemi (peamiselt soojusvaheti ja õhuvahetuse kontroll), vastasel korral võib tekkida kondensatsioon, hallitus ning halvenenud siseõhu kvaliteet.