õhukindlust

Õhukindlus on õhusõiduki tehnilise seisundi ja operatiivse sobivuse üldmõiste, mis tagab, et õhusõiduk on ohutu ning usaldusväärselt lennuks sobiv vastavalt kehtivatele lennundusnõuetele. See hõlmab nii esmast vastavust, kui ka jätkuvat vastavust hoolduse, kontrollide ja muudatuste kaudu.

Õhukindluse tagamiseks peab õhusõiduk vastama kriitilistele komponentidele: konstruktsioon ja materjalid, jõud- ja koosluste süsteemid, elektri-, side- ja navigatsioonisüsteemid ning pääste- ja ohutusvarustus. Lisaks tuleb tagada korrektne hooldus, parandused ja muudatuste dokumentatsioon ning ajakohane tehniline ajalugu.

Jätkuv õhukindlus kontrollitakse regulaarsete hooldusprogrammide ja kontrollide kaudu, millest lähtuvalt teostatakse vajalikke kõrvaltoiminguid, remonte ja täiendusi. Regulatiivne raamistik hõlmab ka ametlike juhiste järgimist, nagu lennundusdirektiivid ja teenindusasutuste väljastatud korraldused.

Riiklik ja rahvusvaheline raamistik

Õhukindlust jälgivad ja tagavad riiklikud lennundusasutused ning rahvusvahelised standardid, mis põhinevad ICAO ning teiste rahvusvaheliste organite soovitustel. Euroopa Liidus tegutseb EASA ning eraldi jurisdiktsioonides, nagu Ameerika Ühendriikides, reguleerib FAA õhukindlust. Eestis vastutab õhukindluse tagamise eest Transpordiamet, kelle seas kehtivad nii kohalikud kui ka Euroopa Liidu nõuded.

Tähtsus

Õhukindlus on lennunduse alus, mis tagab lennuohutuse, usaldusväärsuse ning operatiivse järjepidevuse. See mõjutab nii lennufirmade tegevuskulusid kui ka reisijate turvalisust ning üldist lennundusökosüsteemi toimimist.