väetamisest

Väetamisest on põllumajanduslik tegevus, mille eesmärk on täiendada mullas puuduvad toitained ning seeläbi soodustada taimede kasvu, saaki ja kvaliteeti. Väetamine hõlmab toitainete lisamist mullale ning seda viivad läbi erinevas vormis väetised, mis võivad mõjutada nii saaki kui ka keskkonda. Peamised makrotoitained on lämmastik (N), fosfor (P) ja kaalium (K); lisaks on olulised sekundaartoitained kaltsium (Ca), magneesium (Mg) ja väävel (S), ning mikrotoitained nagu raud, mangaan, tsink ja vask.

Väetiste liigid jagunevad peamiselt anorgaanilisteks (mineraalsed) ja orgaanilisteks. Anorgaanilised väetised annavad kiiresti kättesaadavaid toitaineid ning neid on tavaliselt täpselt mõõdetud kogustes (nt NPK-väetised). Orgaanilised väetised, nagu kompost või loomne sõnnik, parandavad mullaviljakust ning toiteainete pikaajalist kättesaadavust, kuid nende koostis võib olla varieeruvam. Lisaks on kasvamas bioloogilised või mikroobväetised, mis parandavad toitainete muundumist ja juurtele kättesaadavust.

Väetamise planeerimine tugineb mullaproovide analüüsile, kultuuri nõuetele ja mullas sisalduvate toitainete tasemele. Vajadus hinnatakse ning valitakse sobiv väetiste vorm ja jaotusperiood: aasta jooksul jaotatud kogused, esmane kevadine väetamist algus ning vajadusel täiendav kasvuperioodidel. Väetused võivad olla kuivad, vedelad või fertigeeritud (väetamine riisumise või kastmise abil).

Keskkonnakaitse ja jätkusuutlikkus on väetamisel olulised: liigväetamine, ebaõige ajastus või leostumine võivad põhjustada ülevoolu ja eutrofeerumist ning mõjutada veekeskkonda. Seetõttu kasutatakse mullamõõtmeid, soovituslikke marju ja täppväetust, et toitaineid anda õigel ajal ja õiges koguses.