Väetiste

Väetised on mullale või taimele mõeldud ained, mille eesmärk on parandada toitainete kättesaadavust, taimekasvu ja saaki. Peamised makroelemendid on lämmastik (N), fosfor (P) ja kaalium (K), kuid väetised võivad sisaldada ka mikroelemente nagu boor, mangaan, tsink, vask ja raud. Väetisi jagatakse peamiselt kaheks suureks rühmaks: orgaanilised väetised ja anorgaanilised (mineraal) väetised.

Orgaanilised väetised hõlmavad sõnnikut, komposti, rohutüüpe ja rohelist väetust; need vabastavad toitaineid aeglasemalt, parandavad mulla struktuuri ning elustikku. Anorgaanilised väetised on keemilised või mineraalsed ning neid müüakse koostisosade järgi ning vormidena nagu granuleeritud, vedel ja lehtedele mõeldud väetised. NPK-kombinatsioonid märgitakse kolmes numbris (nt 10-10-20), mis näitab vastavalt lämmastiku, fosfori ja kaaliumi sisaldust. Lisaks vajavad taimed teatud mikroelemente, mis võivad puudujäägi korral vajada eraldi manustamist.

Kasutamine põhineb mullaproovidel ja taimevajadustel. Õige annus, kasutusviis ja aeg (enne külvi, algväetis, kasvuperioodil täiendväetis) aitavad saavutada soovitud saagi ning vähendada liigset toitainekoormust. Täppisväetamine ning kohandatud rakendusviisid suurendavad efektiivsust.

Keskkonnamõjud: liigse või valesti suunatud väetamise korral võib tekkida nitraatide leostumine veekogudesse, eutrofeerumine ning nitrooksiidi tootmine, mis mõjub kliimale ja vee kvaliteedile. Seetõttu on oluline kasutada mullaproove, õigel ajal ja õiges koguses väetamist ning rakendada jätkusuutlikke praktikaid, nagu kompostimine ja täppisjuurutus.

Regulatsioonid ja ohutus: väetiste tootmine, märgistamine ja ladustamine on reguleeritud ning ettevõtted peavad järgima tootepõhiseid juhiseid ning ohutusnõudeid.