verevarustus

Verevarustus on protsess, mille käigus arteriaalne veri jõuab kudedesse ning tagab hapniku ja toitainete ülejäägiks ning jäätmete, sealhulgas süsihappegaasi, eemaldamise. Verevarustuse toimimist mõjutavad südame väljund, arteriaalsete veresoonte seisund, kapillaaride võrk ning veenide äravool ning üldine verevool ja vererõhk.

Verevarustust reguleerivad kohalikud mehhanismid, mille peamised on autoregulatsioon: arteriolide toonuse muutmine vastavalt kudede metaboolsetele vajadustele ja vererõhule; endoteeli toodetud ained nagu lämmastikoksiid (NO) ja endoteliin; ning süsteemsed tegurid, mis kohandavad verevoolu elutähtsate organite jaoks.

Verevarustus varieerub organite lõikes: ajule, südamele ja neerudele on iseloomulik pidev ja kõrge verevarustus, samas nahk ning teised koegrupid saavad verevarustust muuta sõltuvalt termoreguleerimisest ja tegevusest. Treeningu ajal suunatakse veri peamiselt lihastesse; haiguste korral võib verevarustus muutuda ning tekkida kohalikke või süsteemseid puudulikkusi.

Verevarustuse puudulikkus võib põhjustada isheemiat ja kudede kahjustusi; ulatuslik või püsiv verevoolu langus võib viia šokini ning elutähtsa organi talitluse langus. Taastuv verevool võib esile kutsuda reperfusioonikahjustuse riskid.

Hindamine ja tähtsus: verevarustust hinnatakse kliiniliste nähude ja diagnostiliste meetoditega nagu Doppler-ultraheli, perfusioonimõõtmised ning CT- või MRI-perfusioon ja angiograafia. Verevarustuse tagamine on kriitiline operatsioonide, kriitilise seisundi hoolduse ja elundite siirdamise puhul.