termoreguleerimisest

Termoreguleerimine on bioloogiline protsess, mille eesmärk on hoida kehatemperatuur stabiilsena sõltumata ümbritseva keskkonna muutustest. Inimese kehatemperatuur on tavaliselt umbes 36,5–37,5°C, kuid see võib sõltuvalt kellaajast, tegevusest ja tervisest varieeruda. Termoreguleerimist viivad ellu ning säilitavad homeostaasi keha erinevad mehhanismid ning see on oluline nii inimeste kui ka paljude teiste loomade jaoks.

Termoreguleerimise keskuseks on hüpotaalamus, mis toimib kui termostaad. See kogub informatsiooni termoreceptoritelt nii siseorganites kui ka nahal ning määrab kehas sihtväärtuse. Kui sisetemperatuur langeb või tõuseb, vallanduvad erinevad süsteemid, et see väärtus taastada.

Peamised mehhanismid hõlmavad nii füüsikalisi kui ka käitumuslikke kohandusi. Veresoonte ahenemine (vasokonstriktsioon) aitab vähendada soojuskaotust külmetusoludes, samas kui veresoonte laienemine (vasodilatatsioon) ja higistamine suurendavad soojuskaotust kuumas. Liigse soojuse korral aktiveeruvad higinäärmed ning naha kaudu eralduv aurustumine ja kuumuse hajutamine on suurenenud. Lisaks tekitab lihaste värin (välja arvatud mitte-värinine termogenees) soojusenergiat; paljudel imikutel ja noortel loomadel toimib oluline roll ka pruun rasvkoe termogenees.

Palavik on eriline termoreguleerimise juhtum: kehatemperatuuri set-point tõuseb nakkuste või põletike korral, sundides keha tegelema külmavärinate, soojusprodukti ja hormonaalse regulatsiooniga, et uue kõrgema temperatuuri taseme abil võidelda patogeenidega. Termoreguleerimine on seetõttu pidev ja vajalike mehhanismide täpne koordineerimine tagab organismi elujõulisuse ning elutähtsa tasakaalu erinevates keskkonnatingimustes.