Termoreguleerimine

Termoreguleerimine on organismi võime hoida kehatemperatuuri stabiilsena sõltumata väliskeskkonna temperatuurist. See tagab metabolismi tõrgeteta toimimise ning rakkude funktsiooni optimaalse taseme.

Hüpotalamus on termoreguleerimise keskne ajuosa. Sise- ja naha termoretseptorid koguvad temperatuuriinfot ja saadavad signaale hüpotalamusele, mis võrdleb neid seadistuspunktiga. Kui temperatuur langeb või tõuseb, aktiveerib hüpotalamus sobivad mehhanismid, et suurendada või vähendada soojuskaotust ning soojuse tootmist.

Efektoriteks on veresoonte toonuse muutus (veresoonte ahenemine või laienemine), higistamine, külmavärinad ning mitte-värisemine termogenees (pruunrasvkoe abil). Käitumuslikud mehhanismid, nagu varju otsimine, riietuse kohandamine ja vedelikukaotus kompenseerimine, samuti mängivad olulist rolli.

Termoregulatsiooni toimib nelja peamise soojusvahetusviisi kaudu: kiirgus (soojus kiirgub kehast välja), juhtimine (kontaktne soojusvahetus), konvektsioon (õhu või vee vool) ja aurumine (vedeliku aurustumine). Need viisid toimivad koos, et keha temperatuuri vajadusel tõsta või alandada.

Meditsiiniline tähtsus: termoreguleerimise häired võivad viia hüpotermiani või hüpertermiani. Palavik on keha enda immuunvastuse osa, mis seab ajutiselt kõrgema seadistuspunkti infektsiooni või põletiku korral. Esmane tähelepanu keskmes on säilitada ohutut ja stabiliseeritud kehatemperatuuri.