vedelikukaotus

Vedelikukaotus (dehüdratsioon) on seisund, mille korral organism kaotab vedelikku suuremas mahus kui seda juurde manustatakse. See põhjustab vedeliku ja elektrolüütide puudust ning võib halvendada kudede verevarustust ning organite toimimist.

Peamised põhjused on vedeliku ebapiisav tarbimine ning vedeliku suur kaotus higistamise, palaviku, oksendamise või kõhulahtuvuse tõttu. Riskirühma kuuluvad vanemad inimesed ja lapsed, samuti haigusseisundid või ravimid, mis soodustavad vedeliku kadu (nt diureetikumid, diabeet insipidus).

Märgid ja sümptomid sõltuvad dehüdratsiooni raskusastmest. Kergel tasandil on janu, kuiv suu ja tumedam uriin; mõõdukalt lisanduvad väsimus, peavalu ja naha kuivus; raske dehüdratsioon võib põhjustada segasust, kiiret südametegevust, madal vererõhk ja šoki ohu.

Diagnostika põhineb kliinilisel hinnangul ning vajadusel vere- ja uriinianalüüsidel, et hinnata elektrolüütide taset ning kehavedelike tasakaalu.

Ravi sõltub raskusastmest. Kerged ja mõõdukad juhtumid sobivad suukaudseks rehidratatsiooniks (ORS ehk suukaudne rehidratatsioonilahus); elektrolüütide sisalduvad joogid võivad olla kasulikud. Raske dehüdratsioon nõuab haiglas veenisisesed vedelikud, näiteks 0,9% naatriumkloriidi lahus või laktaadiga Ringeri lahus. Väikelapsed ja eakad vajavad eritähelepanu ja hoolikat jälgimist.

Ennetus keskendub regulaarsele vedeliku tarbimisele, eriti kuumal ajal, pärast treeningut ning haiguste ajal vedelike ja elektrolüütide asendamisele. Pöörduge arsti poole, kui dehüdratsiooniga kaasnevad rasked sümptomid või need süvenevad.