südametegevust

Südametegevus ehk südameaktiivsus viitab südame võimele tekitada ja koordineerida korduvaid kokkutõmbeid, mis tagavad vere liikumise läbi kopsude ja üle kogu keha. Selle aluseks on nii mehaaniline töö kui elektriline juhtivus: elektrilised impulsid annavad südamele rütmi ning koordineerivad atriaalset ja ventrikulaarsed kokkutõmbed.

Südame juhtimissüsteem hõlmab sinu- (sinus) sõlme, AV-sõlme, His’i kimpu ja Purkinje kiude, mis koordineerivad ühtlase südamerütmi. Impuls algab sinuõlmes, liigub AV-sõlme kaudu, levib His’i kimpu ja Purkinje kiudude kaudu ning põhjustab järjestikuse atriaalset ja ventrikulaarsest kokkutõmmet. Puhkeolekus on täiskasvanu südame löögisagedus tavaliselt umbes 60–100 lööki minutis.

Elektrilist tegevust jälgitakse peamiselt elektrokardiogrammi (EKG) abil. EKG registreerib lainetena P-lainet (atriaal depolarisatsioon), QRS-kompleksi (ventrikulaarne depolarisatsioon) ja T-lainet (repolarisatsioon). Lisaks hindab südame jõudlust ja struktuuri ehhokardiograafia ning pidev jälgimine (Holter-monitoring) mõnikord pikaajalises jälgimises.

Reguleerimine toimub peamiselt autonoomse närvisüsteemi kaudu: sümpaatiline süsteem kiirendab löögisagedust ja kontraktiilset jõudu, parasümpaatiline süsteem neid vähendab. Hormoontena avaldavad mõju adrenaliin ja noradrenaliin. Sõltuvalt rütmist ja juhtimisseisundist võib südametegevus olla tavapärasest erinev, mis võib viidata terviseprobleemile, näiteks arütmiatele, juhtmishäiretele või südame-veresoonkonna haigustele. Taustapõhjused tuleb uuringute ja arsti läbivaatuste kaudu hinnata.