siirdamise

Siirdamine on meditsiiniline protseduur, mille käigus viiakse doonororgan, kude või rakk vastuvõtja organi, et asendada kahjustunud või puuduv bioloogiline komponent. Siirdamist rakendatakse peamiselt elundite, kudede ja rakkude tasemel ning see võib parandada elukvaliteeti ja pikendada elu.

Peamised siirdamisliigid on elundite siirdamine (neer, maks, süda, kops), kudede siirdamine (sarvkesta, luuüdi, nahk, südameklapid) ja rakkude siirdamine (nt hematopoetilised tüvirakud). Elundid võivad tulla elus või surnud doonorilt. Sobivus sõltub veregrupist, organi ja saaja vastuvõtlikkusest (HLA-tüüpide sarnasus) ning meditsiinilistest ja eetilistest kriteeriumidest.

Operatsioonid on keerukad ja nõuavad tihedat koostööd kirurgide, anestesioloogide ja siirdamiskeskusega. Pärast siirdamist alustatakse immunosuppressiivseid ravimeid, et vältida organi tagasilükkamist. Tavaliselt kasutatakse ravimite kombinatsiooni, mis vähendab immuunreaktsiooni, kuid suurendab nakkuste ja ravimite kõrvaltoimete riski.

Siirdamise tulemused võivad olenevalt juhtumist oluliselt parandada elukvaliteeti ja eluiga; siiski kaasnevad riskid, sealhulgas oht tagasilükkamiseks, kroonilised nakkused, ravimite kõrvaltoimed ja pikaaegne jälgimine. Eetilised ja õiguslikud küsimused käsitlevad nõusolekut, donorite annetuste õiglast jaotust ja konfidentsiaalsust.