vallutuskäik

Vallutuskäik on sõjaline mõiste, mis kirjeldab kampaaniati, mille peamine eesmärk on territooriumi vallutamine ja alistamine või liitmine. Sõna koosneb vallutusest (vallutamine) ja käigust (tegutsemine, teekond). Ajaloolises kasutuses viitab see pigem laialdasele, püsivale operatsioonile, mis püüab saavutada poliitilist ja territoriaalset kontrolli ning tihti hõlmab okupatsiooni või administratiivset üleminekut; mitte üksikule rünnakule või rüüstamisele.

Vallutuskäigu iseloomulikud tunnused on strateegiline planeerimine, pikkade liikumistegevuste korraldamine, logistika ja varustamine ning vallutaja võimu kehtestamine või haldussüsteemi loomine sealse territooriumi jaoks. Tulemused võivad olla territooriumi täielik kaasamine riiki, alistatud lüüa saanud piirkonna kliendi staatuse loomine või pikem okupatsioon ja kontrolli kehtestamine.

Historiograafias käsitletakse vallutuskäike tihti osadena suuremast sõjanduslikust või poliitilisest projektist, mille eesmärk on riigivõimu laiendamine ja alistamine. Eesti ajaloos on esinenud mitmeid välisriikide vallutuskäike, mille tulemusena kontroll Eesti territooriumi üle; märkimisväärsed on Baltimaade ristiretked 12.–13. sajandil ning hilisemad Taani, Rootsi ja Venemaa kampaaniad.

Ka tänapäeval kasutatakse mõistet mõnikord laiemalt, kirjeldamaks kiiret ja laiaulatuslikku sissetungi, mille eesmärk on okupatsioon ja pikaajaline poliitiline ümberkorraldamine.