vallutaja

Vallutaja on eestikeelne mõiste, mis kirjeldab isikut või gruppi, kes vallutab või okupeerib territooriumi jõul või muul sundimisel. Sõna tähistab nii ajaloolist väejõudu kui ka üldist olukorda, kus keegi saavutab võimu läbi conquest või invasiooni. Vallutaja võib olla nii üksikisik kui ka rahvas või riik.

Etymoloogia järgi on vallutaja tegusõnast vallutama moodustatud agentinimetus, kus lisatav -ja märgib tegevust tegevat inimest. Põhiväljend “vallutamine” tähistab toimingut end ja “vallutus” viitab saavutatud võimule või omandatud territooriumile. Morfoloogiliselt on sõna tüüpiline eestikeelsele teatavale agentlisele vormile.

Kasutus ja kontekstid on mitmekesised. Ajaloolistes ja akadeemilistes tekstides kasutatakse vallutajat kirjeldamaks erinevaid võimuvõnnujaid ja sõjalisi tegusid, mis on suunanud piiride muutumisele või rahvaste enesemääramise vähenemisele. Kõnehõngutena võib sõna kanda negatiivset varjundit, kui rõhutatakse vägivaldset võimuhaaramist või okupeerimist. Seevastu kirjanduses või ajalookirjanduses võib vallutaja kujutada nii kui tegelast, kelle tegevus mõjutab kultuurilist ja poliitilist maastikku ning ajaloolist jutustust.

Kokkuvõttes viitab vallutaja üldinimliku mõistele isikule või rühmale, kes teises piirkonnas vägivallaga tõstetakse võim ja kontroll, ning sellel on erinevates kontekstides nii ajalooline kui kirjanduslik kasutus.