okupatsioon

Okupatsioon on rahvusvahelisel õigusel defineeritud territooriumi kontrolli all võõra armee või võimu poolt, mille käesolev suveräänne ülevalitsus on de facto või ametlikult peatatud. Okupatsiooni korral teostab reaalse võimu okupeeriv riik, sageli ajutise administratiivse korralduse kaudu. Okupatsioon erineb anneksioonist: anneksioon on suveräänsuse ülekandmine ja territooriumi liitmine ühe riigiga, sageli rahvusvaheliselt tunnustatud; okupatsioonis riik säilib teoreetiliselt suveräänsena, kuid selle territoorium on okupeeriva jõu kontrolli all.

Okupatsiooni korral kehtivad rahvusvahelised õigusnormid: Haag'i konventsioonid (1899, 1907) ning Genfi konventsioonid (1949) ning lisaprotokollid sätestavad okupatsiooni ajal lubatud ja keelatud toimingud. Okupeeriv võim peab tagama avaliku korra ja elanikkonna julgeoleku, austama olemasolevate õigusaktide raame ning vajaduse korral ajutiselt kohandama haldust, kuid ta ei tohi de jure lõpetada riigi iseseisust ega liita territooriumi omaks.

Eesti kontekstis on okupatsiooni mõiste tihti seotud kahe peamise ajalooperioodiga: 1940–1941 Nõukogude Liidu ja 1944–1991 Nõukogude okupatsioon, ning 1941–1944 Saksamaa okupatsioon. 1991. aasta augustis taastati Eesti iseseisvus, mille järel okupatsiooni periood lõppes ja Eesti taastas suveräänsuse.