iseseisust

Iseseisus (iseseisust) on riigi, rahvuse või indiviidi võime ja vabadus juhtida oma asju ilma välise kontrollita. Iseseisvus hõlmab enesemääramist, suveräänsust ja autonoomiat poliitilises, majanduslikus ja kultuurilises mõttes ning sageli tähendab see ka vastutust kodanike ees. See tähendab enesekaalukat otsuste tegemise võimet ning väliste jõudude sõltumatust oma sise- ja välispoliitikast.

Rahvusvaheline õigus rõhutab enesemääramise õigust ning suveräänsust kui aluseid riikide ja rahvaste toimimisele. Iseseisvuse realiseerimine võib hõlmata riigi või territooriumi iseseisva staatuse saavutamist ning palju sõltub rahvusvahelisest tunnustusest, legitiimsusest ja suutlikkusest korraldada sise- ja välispoliitikat. Üldiselt on iseseisvuse realiseerimine pikk ning sageli mitmeastmeline protsess, mis hõlmab institutsioonide loomist ja rahvusvaheliste suhete kujundamist.

Iseseisvuse ajalugu on tihedalt seotud enesemääramise ja dekoloniseerimise protsessidega. Eesti jaoks on iseseisvuse kujunemine jagatud erinevateks etappideks: 1918. aasta 24. veebruariga kuulutati välja Eesti Vabariigi iseseisvus; 1940. aastal Eesti okupeeriti; 1991. aasta 20. augustil taastati iseseisvus. Sarnaselt on teised Balti riigid ning paljud kolmandad riigid läbi aegade astunud samme iseseisvuse ja suveräänsuse tugevdamiseks.

Tänapäeval tähendab iseseisvus nii suveräänset riigi juhtimist kui ka individuaalset autonoomiat, sealhulgas võimet kujundada majandus- ja julgeolekupoliitikat ning teha isiklikke valikuid sõltumatult. Iseseisvus hõlmab samuti kultuurilist ja keelelist identiteeti ning riigisisest omavalitsust ja õigussüsteemi, mis peegeldavad kodanike enesemääramise õigust.