transplantaatide

Transplantaatide ehk siirdamiste mõiste hõlmab kirurgilisi protseduure, mille käigus võetakse doonorilt elund või kuded ja siirdatakse need vastu võtja kehasse, et asendada haiged või vigastatud struktuurid. Siirdamised võivad olla autograft (oma koe siirdamine endale), allograft (teise inimese koe või organ), isograft (identse kaksiku koe siirdamine) või xenograft (loomaliigi koe siirdamine).

Kõige tavapärasemad on organisiirdamised, eriti neeru-, maksa-, südame- ja kopsusiirdamised. Lisaks tehakse kudede siirdamisi nagu silma sarvkesta, nahk, kõõlused ja luukude ning hematopoietilise tüviraku ehk luuüdi siirdamisi verehaiguste raviks. Siirdamise edukus sõltub doonori ja vastuvõtja immunoloogilisest sobivusest, eelkõige HLA (inimese leukotsüütide antigeenide) sobivusest, mis vähendab rejectiooni riski.

Immunosuppressiivne ravi on siirdamiste keskne osa ning hõlmab kalcineuriin inhibiitoreid (nt tsüklosporiin, takroliimus), kortikosteroide, antiproliferatiivseid ravimeid (nt azathioprine, mycophenolate mofetil) ja mõnikord mTOR inhibiitoreid (sirolimus). Ravi on sageli eluaegne ning suurendab infektsioonide ja teiste tüsistuste riski.

Tüsistused sõltuvad siirdatava organi tüübist, kuid üldised riskid hõlmavad rejectiooni, kroonilist organitalitlushäiret ning ravimite kõrvaltoimeid. Siirdamised on ajaloos parandanud märkimisväärselt patsiendi prognoosi, kuid doonorite puudus ja eetilised küsimused jätkuvad aruteluteemadena nii meditsiinis kui ühiskonnas.