antiproliferatiivseid

Antiproliferatiivsed on ained või toimemehhanismid, mis pidurdavad rakkude prolifereerumist ehk jagunemist. Neid kasutatakse peamiselt onkoloogias kasvajarakkude arvu piiramiseks, kuid neid leidub ka immunosupressiivsetes ravimi- ja dermatooogilistes rakendustes ning mõnede autoimmuunhaiguste ravis. Antiproliferatiivide efekti kirjeldatakse sageli kui tsütostaatilist (rakkude kasvu peatav) või tsütotoksilist (rakkude surma põhjustav) toimet, sõltuvalt ravimi vaatlusperioodist ja annusest.

Toimemehhanismid hõlmavad mitmeid rakkude jagunemise ja elutsükli etappe. Mõned ained, näiteks antimetaboliidid (metotreksaat, 5-fluorouratsiil), pärsivad DNA sünteesi või raua metabolismi vajalikke teid. Teised, näiteks alküülivad ained (cyclophosphamide, ifosfamide, temozolomide), lõhustavad DNA ja takistavad rakkude paljunemist. Mikrotuubulite funktsiooni mõjutavad ained (paclitaxel, docetaxel) takistavad rakujagunemist. Lisaks on olemas signaaliülekande teid mõjutavad ained, näiteks mTOR-inhibiitorid (sirolimus, everolimus), mis piiravad rakkude kasvu kaudu kasvufaktorite signaale. Immuunsüsteemi toimimist suunavad ravimid nagu azathioprine ja mycophenolate mofetil pakuvad immunosuppressiooni ning vähendavad proliferatsiooni nendel rakkudel, mis osalevad immuunvastuses.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad vähivastaste ravimeetodite kombinatsioone, autoimmuunhaiguste ravi ja organisiirdamist, kus kontrollitud proliferatsioon on vajalik. Kõrvaltoimed tulenevad sageli sellest, et antiproliferatiivsed ained mõjutavad ka tervislikke kiiresti jagunevaid rakke, ning võivad hõlmata luuüdi depressiooni, limaskestade kahjustusi, juukseläiget ja seedetrakti häireid. Ravimite valik ja annustamine põhinevad haigusspetsiifilistel näitustel ning patsiendi üldisel seisundil. Uuringud ja kliinilised juhised tähistavad pidevat arengut nende ainete efektiivsuse ja ohutuse optimeerimisel.