Immunosuppressiivne

Immunosuppressiivne ehk immunosuppressive kirjeldab aineid või toimeid, mis vähendavad immuun- või põletikuvastust. Mõiste viitab nii looduslikele kui ka sünteetilistele teguritele, kuid meditsiinis kasutatakse sageli ravimite rühma, mille eesmärk on piirata immuunvastust. Immunosuppressiivne ravi on elutähtis elundisiirduste edukaks lõpphealduseks ja mõnede autoimmuunhaiguste kontrolliks.

Ravimite ja mehhanismide diferentsi puudutab nii üldist kui ka spetsiifilist mõju. Mõned immunosuppressiivsed ained toimivad laialdaselt, mõjutades T- ja B-lümfotsüüte ning tsütokiine, samas kui bioloogilised ravimid võivad sihtida konkreetseid immuunreaktsiooni komponente (näiteks CD-molekule, co‑stimulatsiooni signaale või tsütokiine). Peamiste ravimite hulka kuuluvad kortikosteroidid (nt prednisoloon), tsere prismaine inhibitors (cyclosporiin, tacrolimus), mTOR inhibiitorid (sirolimus), antimetaboliidid (azathiopriin, mycophenolate mofetil) ning mõningad alküülivaatsed ained ja bioonilised ained (nt rituximab, abatacept, tocilizumab).

Põhilised näidustused hõlmavad elundisiirduste vastuvõtmise vältimist ning autoimmuunhaiguste ravi ja kontrolli, samuti tsütotoksilise ja GVHD profülaktika hematoloogilistes siirdamistes. Immunosuppressiivne ravi nõuab hoolikat jälgimist, kuna see suurendab infektsioonide ja mõnede pahaloomuliste haiguste riski ning võib põhjustada neerude, maksa või ainevahetussüsteemi kõrvalekaldeid. Monitooring hõlmab sageli ravimite tasemete jälgimist, verepildi ja organite funktsiooni regulaarsust ning infektsioonide varajast avastamist. Teavitust ja elukorraldust planitakse hoolikalt, et tasakaalustada immuunsüsteemi pidurdamine ja nakkuste ning muude riskide vähendamine. Immunosuppressiivne ravi on oluline vahend, kuid selle kasutus on alati seotud hoolika riskide ja kasu kaalumisega.