saasteosakeste

Saasteosakesed ehk saasteosakeste mõiste viitab õhku suspendeeritud väheste suurustega tahketele või vedelatele osakestele, mis võivad tekkida looduslike või inimtegevuse tagajärjel. Need osakesed võivad liikuda õhus pikka aega ja settida erinevatesse keskkondadesse. Kõige enam on uuritud PM10 (osakesed läbimõõduga kuni 10 mikrometrit) ja PM2.5 (kuni 2,5 mikrometrit). Väiksemad osakesed jõuavad kergemini kopsudesse ja verre ning võivad mõjutada tervist.

Allikad on peamiselt liiklus, tööstus ja energiasektor, kütte- ja põletusprotsessid, ehitus ning põllumajandus. Looduslikeks allikateks on tolm, meretuul ja põlengud. Väikesed osakesed võivad eralduda mitmetest erinevatest teedest ning nende koostis sõltub allikast ja piirkonnast.

Koostis on sageli segu: sulfaatide ja nitratesoolade, ammoniumi soolad; orgaanilised ained; must süsinik; mineraalne tolm ja erinevad metallid. Ka koostis võib kõikuda sõltuvalt allikast ning aastast ja geograafilisest asukohast.

Oluline mõju tervisele: PM2.5 ja PM10 pikas või lühikeses kokkupuutes on seostatud hingamisteede ärrituse, astma sümptomite süvenemise, kopsu ja südame-veresoonkonna haiguste suurenemise ning varasema suremusega. Riskid on suuremad vanematel inimestel, lastel ja krooniliste haigustega inimestel.

Mõju keskkonnale ja kliimale: osakesed vähendavad nähtavust, võivad settida maapinnale ja veekogudel ning mõjutada ökosüsteeme; must süsinik aitab soojendada kliimat, teised ained võivad peegeldada või neelata valgust.

Mõõtmine ja reguleerimine: Euroopa Liit ja WHO on kehtestanud piirmäärasid PM2.5 ja PM10 jaoks ning õhukvaliteedi jälgimine toimub riiklike ametite ja keskuste kaudu. Eestis tegelevad õhukvaliteedi jälgimisega Keskkonnaagentuur ja Keskkonnainspektsioon.

Vähendamiseks keskendutakse allikate kontrollile, puhtamate tehnoloogiate kasutusele võtule, kütuse kvaliteedi parandamisele, energiatõhususele ning linnaplaneeringule.