puudutustundlikkus

Puudutustundlikkus ehk taktiline tundlikkus on naha puudutusele reageerimise ja selle eristamise võime. See hõlmab mehhaaniliste stiimulite, nagu surve, tekstuur ja vibratsioon, tajumist ning nende erinevuste tõlgendamist. Puudutustundlikkus on oluline osa somatosensoorsest süsteemist ning suunab keha kaitsvate ja käitumuslike reaktsioonide suunas.

Füsioloogiliselt tuleneb puudutustundlikkus naha mehhaanoretseptorite tegevusest, mis reageerivad erineva suurusega ja sagedusega stiimulitele. Signaal jõuab esmalt seljaaju ning sealt edasi ajukoorde somatosensoriliste alade kaudu, kus tekib tajutav puudutus.

Mõõtmine ja hindamine toimub kliinilises praktikas mitmete testidega. Tuntu tüüb on Semmes-Weinsteini monofilamentide test, mis määrab puudutustundlikkuse piire. Samuti kasutatakse kaks punkti eristamise testi ning vibratsioonitundlikkuse hindamist (nt vibratsioonikünnis). Täiendavalt hinnatakse naha pinna tajumist ja tekstuuri eristamist ning tähelepanu, et saada ülevaade sensoorsest funktsioonist.

Puudutustundlikkust võivad mõjutada vanus, naha seisund ja mitmesugused haigused. Olulised põhjused, mis võivad põhjustada hüperestesiast või hüpotestesiast erinevaid muutusi, hõlmavad diabeetilist neuropaatia, muud perifeersed neuropaatiaid, närvikahjustusi, aju või seljaaju haigusi (näiteks insult või vigastus), multipla skleroosi ja keemiaravi põhjustatud neuropaatiaid.

Ravi ja juhtimine keskenduvad põhjuse korrigeerimisele, sensoorse taastusravi närvikahjustuste järgselt, desensitiseerimistreeningule hüperestesia korral ning naha kaitse ja hoolduselemendile, et vähendada vigastuste ohtu ning parandada elukvaliteeti.