primaarproduktsioonist

Primaarproduktsioon on ökoloogiliste süsteemide alus, mille käigus autotroofsed organismid, peamiselt taimed, vetikad ja tsüanobakterid, muundavad valguse energia keemiliseks energiaks ja biomassiks fotosünteesi teel. Selle protsessi tulemuseks tekkinud orgaaniline aine moodustab aluse kõigile toiduahelatele ning ökosüsteemide energiavoole. Primaarproduktsiooni hinnatakse sageli kahe suurusega: bruto primaarproduktsioon (GPP) ja neto primaarproduktsioon (NPP). GPP on kogu fotosünteesiga toodetud orgaanilise aine kogus ajaperioodil; NPP näitab tegelikku biomassi kasvu ning arvutatakse kui GPP miinus autotroofide hingamise (respiratsioon) hulga. Seetõttu NPP = GPP − R.

Primaarproduktsioon püsib nii maismaa- kui ka vesikeskkondades. Terrestriaalsetes ökosüsteemides on peamised tootjad taimed; veekogudes domineerivad vetikad ja fitoplankton. Globaalne primaarproduktsioon määrab suure osa atmosfääri süsinikuringest ning on seetõttu kliimamuutuste kontekstis keskne.

Mõõtmised tehakse tavaliselt süsinikupõhistes ühikutes (g C m-2 a-1) ning need põhinevad nii otsestel gaasivahetuse mõõtmistel kui ka eddy covariance’i meetodil ja satelliitandmetel (nt MODIS). Erinevad ökosüsteemid on piiratud erinevate teguritega: valgus, temperatuur, vee kättesaadavus ning toitainete hulk. Hooajalisus ja kliimamuutused võivad muuta nii GPP kui NPP tasemeid ning seeläbi kogu ökosüsteemi struktuuri ja funktsiooni.

Kokkuvõttes kirjeldab primaarproduktsioon, kuidas energia liigub läbi autotroofsete liikide ning kui palju biomassi jääb järgnevatele liigirühmadele toiduks ja kasvuks.