looduskeskkonna

Looduskeskkond ehk looduse keskkond on elusolendite ja mitteeluslike tegurite kooslus, kus toimuvad geoloogilised, kliimaga seotud ja ökoloogilised protsessid ning kus tekivad elutingimused. See hõlmab nii elavat loodust kui ka kõiki materiaalseid ja mehhaanilisi tegureid, mis mõjutavad elukeskkonna kvaliteeti ja mitmekesisust.

Looduskeskkond koosneb mitmesugustest ökosüsteemidest, nagu metsad, märgalad, rannikualad, jõed ja järved. Erinevad liigid ning nendevahelised suhted ning ilmastiku, mullastiku ja geoloogiliste omaduste koosmõju loovad energiavoogud ja toitained. Ökosüsteemid toimivad pideva ringluse ja taastumise süsteemidena ning on tihedalt seotud kliima, geoloogia ja inimtegevusega.

Teenused looduskeskkonnalt jagunevad nelja põhikategooriasse: materjalne ressursid (toit, puidud, ravimtaimed), regulatiivsed teenused (kliima ja veerežiimi tasakaal, reostuse filtreerimine), ökoloogilised tugiteenused (mullastiku viljakus, pollinatsioon, kahjurite ja haiguste kontroll) ning kultuurilised ja rekreateerivad väärtused (maastik, loodusvaatlus, puhkus).

Peamised ohud looduskeskkonnale on elupaikade kadumine ja killustumine, reostus ja eutrofeerumine, invasiivsed võõrliigid, kliimamuutused ning liigkasutus. Need ohud võivad vähendada bioloogilist mitmekesisust, kahjustada teenuseid ja vähendada kogukondade vastupidavust.

Kaitse ja juhtimine põhinevad riiklike ning Euroopa Liidu õigusaktidel. Eestis on looduskaitse korraldus, kaitsealad ja Natura 2000 võrgustik ning keskkonnakaitseseadused. Jälgimine ja keskkonnamõju hindamine annavad teavet looduskeskkonna seisundi kohta ning juhendavad kaitse- ning kasutusmeetmeid. Looduskeskkonna mõistmine ja kaitse on olulised inimeste heaolu ja kestliku arengu jaoks.