kõhukinnisus

Kõhukinnisus on seisund, mille puhul roojamine toimub harva või ebaregulaarselt ning väljaheited on sageli kõvad ja kuivad. Sümptomiteks võivad olla vähem kui kolm roojamist nädalas, tugev pingutustunne roojamisel, tunne, et väljaheide ei tule täielikult välja, ning puhitus või ebamugavustunne kõhus. Kõhukinnisus võib olla ajutine või krooniline ning eristub tõsistest haigustest, kui puuduvad lisasümptomid nagu verejooks või äge kõhuvalu.

Põhjused ja riskifaktorid hõlmavad vähest kiudainerikka toitumise ja vedeliku tarbimisega koos käivat mõjusust, vähest füüsilist aktiivsust, vananemist ning muutusi elurütmis (nt reis, rasedus). Mõned ravimid võivad soodustada kõhukinnisust, näiteks opiaadid, teatud rauapreparaadid ja antikolinergilised aineid. Püsiv kõhukinnisus võib olla seotud haigustega nagu kilpnäärme alatalitus, suhkurtõbi, IBS või soole obstruktsioon. Stress ja kehaasendi muutused võivad samuti mõjutada soolestiku toimimist.

Diagnoos põhineb sümptomitel ja füüsilisel läbivaatamisel. Vajadusel tehakse vere- ja väljaheiteanalüüse, rektaalne digitaalne uuring ning radioloogilised uuringud või kolonoskoopia, et välistada tõsised põhjused nagu obstruktsioon või kasvaja.

Ravi keskendub elustiili muutustele ja vajadusel lahtistitele. Soovitatav on kiudainerikas dieet (umbes 20–30 g päevas), piisav vedeliku tarbimine (ligikaudu 1,5–2 liitrit päevas täiskasvanu kohta) ja regulaarne füüsiline aktiivsus. Kui loomulikult ei aita, võivad kasutada olla erinevad lahtistid: bulk-forming (psüllium), osmootsed (laktuloos, polüetüleenglükool), stimulantset lahtistid (senna, bisakodüül) ning pehmendavad ained. Pikaajalise või raske kõhukinnisuse korral tuleks konsulteerida arstiga, et hinnata võimalikke kaasnevaid haigusi ja sobivat ravi.