kodakondsus

Kodakondsus on isiku ja riigi õiguslik suhe, mis annab isikule riigi kodanikuna õigused ja kohustused ning tagab riigi kaitse ja seose. See suhe kajastub riigi õigustes ja mehhanismides ning moodustab osa inimese staatust ja identiteedist.

Kodakondsus omandatakse tavaliselt sünni teel või naturaliseerimise teel. Sünnihõlmad sõltuvad riigist ja tavaliselt tähendavad see, et lapse vanemad on riigi kodanikud (jus sanguinis) või et laps on sündinud riigis ja sobivan korral saab kodakondsuse (jus soli). Naturaliseerimine on protsess, kus isik, kes ei ole sünnipärast kodanik, omandab kodakondsuse täidetud elamis-, keele- ja teadmiste ning lojaalsuse nõuetega ning muude riigi seadustega ettenähtud tingimustega.

Kodakondsusega kaasnevad õigused ja kohustused võivad riigiti erineda, kuid üldiselt hõlmavad need õigusloome poole valimisõigust, passi kasutamist, riigi kaitset ja juurdepääsu teatud riigi teenustele; kohustused hõlmavad seaduste järgimist, maksude maksmist ning vajadusel riigi ja selle väärtuste kaitsmist.

Kaotamine ja piirangud seoses kodakondsusega on riigiti erinevad. Mõnes riigis on võimalik kodakondsust kaotada või piirata, teistes on topeltkodakondsus lubatud teatud tingimustel, ning teatud olukordades võivad inimesed säilitada või loobuda teistest kodakondsustest. Kodakondsuse reeglid kajastavad sageli ajaloolisi, demograafilisi ja poliitilisi eripärasid ning neid uuendatakse regulaarselt.

Kodakondsust käsitlevad õigusaktid varieeruvad riigiti, mistõttu on täpse teabe saamiseks soovitatav viidata konkreetse riigi seadustele või ametlikule teabele.