naturaliseerimise

Naturaliseerimine ehk kodakondsuse omandamine on protsess, mille käigus välisriigi kodanik muutub riigi kodanikuks kehtivate seaduste alusel. Enamikus riikides nõutakse püsivat elamisluba või pikaajalist viibimist riigis, keele- ja kultuuriteadmiste kontrolli ning hea mainega taustakontrolli. Taotlemine algab tavaliselt ametiasutusele esitatud avaldusega; menetlus võib kaasa võtta dokumentide esitamist, sissetuleku ja elatusvahendite tõendamist ning lõppastmes eksami või intervjuu. Edu korral väljastatakse kodakondsust tõendav dokument ja vajadusel pass. Mõnes riigis on lubatud topeltkodakondsus, teises peab taotleja loobuma oma varasemast kodakondsusest enne naturaliseerimist.

Riikide vahel on olulised erinevused: mõnes jurisdiktsioonis on protseduur kitsam ja kiirem, teistes keskendutakse kõikehõlmavama integratsioonile, sealhulgas keeleõppele ja ühiskondlike väärtuste omaks võtmisele. Pärast naturaliseerimist omavad kodanikud tavaliselt poliitilisi õigusi, nt õigus hääletada ja kandideerida, ning riigi passi kasutamise õigust; neil on ka kohustused, nagu lojaalsus riigile ja maksukohustus. Mõnel juhul võib kodakondsus kaotada ebaseadusliku tegevuse või muude seadusest tulenevate alustel.