Kodakondsuse

Kodakondsus on õiguslik suhe isiku ja riigi vahel, mis annab isikule teatud õigused ning kohustused ja seob ta liikmena riigi õigussüsteemiga. Kodakondsus erineb näiteks elamisõigusest või varasematest staatustest ning selle omamine annab tihti poliitilise osalemise ja riigi kaitse.

Kodakondsuse omandamine toimub peamiselt kahe tee kaudu: sündides ja naturalisatsiooni teel. Eestis kehtib peamiselt jus sanguinis ehk vanemate päritolu põhimõte: kui vähemalt üks vanem on Eesti kodanik, sünnib laps tavaliselt Eesti kodanik. Kui küsimus on lapse sünnikuupäeva ja vanemate kodakondsusega, võib õiguslik seisund muutuda sõltuvalt olukorrast, kuid automaatset kodakondsust iga lapsele ei pruugi alati anda. Taotluste menetlemine on vajalik neile, kellel ei ole sünnihetkel Eesti kodakondsust.

Võõrastest isikutest võib saada Eesti kodanik naturalisatsiooni teel. Taotluse esitamiseks peab inimene elama Eestis seaduslikult ning vastama teatud tingimustele: tavaliselt elamistingimuseks on kokku 8 aastat Eestis, millest viimased 5 aastat peab olema püsiv elamisluba; keel peab olema oskuslikult enam-vähem B1 tasemel; tuleb tundma põhiseadust ja kodakondsuseadust ning rahaline ja taustalubus peab olema stabiilne. Taotluse lahendab vastav asutus ning lõpliku otsuse teeb president.

Kodakondsus võib lõppeda vabatahtlikult loobumisega või muudel piiratud juhtudel; taastamine on võimalik teatavate tingimuste täitmisel. Dual citizenship (kaks kodakondsust) Eestis on tavaliselt piiratud ning erandlikel juhtudel võivad esineda po, kuid üldine praktika on, et kodakondsust omandades tekib vajadus arvestada ka teise riigi kodakondsuse korraldustega. Kodakondsusest üldiselt valida ja säilitada soovivad isikud peaksid konsulteerima ametlike allikatega.