Kodakondsust

Kodakondsus on riigi ja üksikisiku vahelise õigussuhte vorm, mis kinnitab isiku kuuluvust riiki ning seab talle teatud õigused ja kohustused. Kodanik saab riigi kaitset ning omab teatud poliitilisi ja sotsiaalseid õigusi, nagu hääleõigus, ning on kohustatud järgima riigi seadusi.

Kodakondsus omandatakse erinevate seaduslike teede kaudu. See võib tekkida sünni teel, kui lapse vanem või vanemad on riigi kodanikud; naturaliseerimise teel, kui isik täidab riigi seaduste nõuded (elamiskoht, keeleoskus, teadmised ühiskonnast) ning annab lojaalsust; või adoptsiooni kaudu teatud tingimustel. Mõnes riigis on erikorraldused, mis kiirendavad omandamist. Kodakondsust võib samuti omandada või muuta rahvusvaheliste kokkulepete alusel.

Kodakondsuse kaotamine või taastamine on samuti osa õigussüsteemist. Kaotamine võib toimuda teatud juhtudel, näiteks kui isik omandab teise riigi kodakondsuse või rikub riigi seadusi; taastamine on võimalik vastavalt riigi seadustele ja tavaliselt sõltub varasemast kuuluvusest ning taotluse menetlusest.

Riigid käsitlevad kodakondsust erinevalt. Mõnes riigis on lubatud kahekordne kodakondsus, teistes on see piiratud või keelatud. Üldised printsiibid hõlmavad jus sanguinis ehk vanemate kaudu omandamist ja jus soli ehk sünnikoha kaudu omandamist ning kajastuvad eri riikide seadustes ja praktikas. Kodakondsus on seega nii rahvuslik kui ka õigustuslik staatuse küsimus, mis mõjutab inimese identiteeti ja õiguste valikut riigi ees.