jätkusuutlikus

Jätkusuutlikkus on kontseptsioon, mille eesmärk on tagada looduse, majanduse ja ühiskonna pikaajaline heaolu nii, et tänased vajadused oleksid täidetud, kuid tulevaste põlvede võimalused ei kahjustuks. See hõlmab ressursside hoidmist, ökoloogilise tasakaalu säilitamist ning õiglast ja ratsionaalset arengu- ning tarbimissüsteemi.

Jätkusuutlikkuse kolm põhivara on keskkond, majandus ja ühiskond. Keskkonnaga seotud mõõtmes hinnatakse ökoloogilist jalajälge, kliimat, loodusteenuseid ja biodiversiteeti. Majanduse osa keskendub ressursitõhususele, pikaajalisele kasvule ning tootmise ja tarbimise dematerialiseerimisele. Sotsiaalne mõõde hõlmab võrdsust, heaolu, tööhõivet, tervist ja ligipääsu teenustele.

Jätkusuutlikkus sai laiemaks kontseptiks 1987 Brundtlandi komisjoni raportist. 1992. aasta Rio de Janeiro konverentsil kinnitati jätkusuutliku arengu põhimõtted. 2015. aastal võttis Ühinenud Rahvaste Organisatsioon vastu 2030. aasta kestliku arengu eesmärgid (SDG-d), mis seavad riikidele kohustused ajalooliste, sotsiaalsete ja ökoloogiliste eesmärkide täitmiseks. Eestis ja Euroopa Liidus rakendatakse jätkusuutlikkusega seotud eesmärke infrastruktuurides, ressursside kasutuses ja sotsiaalses poliitikas.

Praktikas hõlmab jätkusuutlikkus erinevaid lähenemisi: ringmajandus, taastuvenergia, energiaggressiivne tarbimise vähendamine, jätkusuutlik transport, loodussõbralik arhitektuur ja maapiirkondade elujõulisus. Ettevõtted kasutavad keskkonnahaldust, tarneahela läbipaistvust ja sotsiaalse vastutuse programme. Kodukasutuses tähendab see teadlikku tarbimist, tooraine taaskasutust ja jäätmete vähendamist.

Väljakutsed hõlmavad kasvust tingitud piiride ja ressursi piiride lõimumist, kliimamuutusi, sotsiaalset ebavõrdsust ning tehnoloogiliste lahenduste kättesaadavuse erinevusi. Mõõtmine on keeruline, kuna puuduvad ühised näitajad ja ajas muutuvad olud. Seetõttu kasutatakse sageli ökoloogilist jalajälge, elukvaliteedi indikaatoreid, energia tarbimist ning ringmajanduse mõõdikuid.