Jätkusuutlikkuse

Jätkusuutlikkus on kontseptsioon, mille eesmärk on rahuldada praeguste inimeste vajadusi samal ajal kaitstes tulevaste põlvkondade võimalusi. See põhineb kolme peamisel dimensioonil: ökoloogilisel, sotsiaalsel ja majanduslikul jätkusuutlikkusel, mis tuleb mõelda koos, et tagada pikaajaline elujõulisus.

Ökoloogiline jätkusuutlikkus keskendub loodusvarade säästvale kasutamisele, kliimamuutuste leevendamisele, looduskeskkonna kaitsele ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele. Eri ökosüsteemide toimimine ja taastumisvõime on selle dimensiooni tuumik.

Sotsiaalne jätkusuutlikkus rõhutab võrdsust, inimõiguste kaitset, kaasamist, ligipääsu haridusele ja tervishoiule ning kultuurilise mitmekesisuse säilitamist. Kaasav otsustamine ja kogukondade osalus suurendavad pikaajalist elujõulisust ning vähendavad ebavõrdsust.

Majanduslik jätkusuutlikkus tähendab pikaajalist majandustegevust, ressursikasutuse tõhusust, vastutustundlikku ettevõtlust ning ringmajanduse ja jätkusuutliku tarbimise edendamist, et majandus kasvaks ilma ületarbimise või looduskahjusteta.

Ajalooline taust: Brundtlandi komisjoni raport Our Common Future (1987) populariseeris kontseptsiooni. Tänapäeval põhinevad paljud riiklikud ja rahvusvahelised raamid Sustainable Development Goals (SDG-d), Euroopa Liidu strateegiad ning Eesti jätkusuutlikkuse programmid. Jätkusuutlikkust mõõdetakse tavaliselt indikaatoritega nagu ökoloogiline jalajälg, ressursside kasutamise tõhusus ja sotsiaalne heaolu.