Jätkusuutlikkus

Jätkusuutlikkus on kontseptsioon, mille eesmärk on tagada inimeste vajaduste rahuldamine praegustes tingimustes kahjustamata tulevaste põlvkondade võimalusi neid vajadusi rahuldada. See põhineb tasakaalul ökoloogiliste, sotsiaalsete ja majanduslike eesmärkide vahel ning rõhutab looduskeskkonna, majanduse ja kogukonna pikaajalist vastupidavust.

Kõik kolm põhivaldkonda moodustavad jätkusuutlikkuse raami: ökoloogiline jätkusuutlikkus keskendub looduskeskkonna kaitsele, ressursisäästlikule kasutusele ja kliimamuutustega seismisele; majanduslik jätkusuutlikkus tähendab pikaajalist tootmise ja tarbimise stabiilsust ning investeeringute vastutustundlikku planeerimist; sotsiaalne jätkusuutlikkus hõlmab võrdsust, kaasatust ja inimeste heaolu parandamist kõigil elanikkonna rühmadel.

Brundtlandi raportist (1987) lähtudes on jätkusuutlikkus globalne põhimõte, mis määratleb vajaduste rahuldamise viisi selliselt, et tulevaste põlvkondade võimalused rahuldada oma vajadusi ei oleks juba piiratud.

Praktilises mõttes rakendub jätkusuutlikkus poliitikasse, ettevõtluses, tarbimises ja kogukondlikus tegevuses. Nende poole püüdlemisel kasutatakse näiteks energiasäästlikkust, taastuvenergiaid, ringmajandust, jäätmete vähendamist ja sotsiaalse õigluse edendamist.

Mõõtmisega seotud tööriistad hõlmavad ökoloogilist jalajälge, elutsükli hindamist (Life Cycle Assessment) ja süsinikujalajälje arvutust ning juhised ja eesmärgid, mida pakuvad rahvusvahelised säästva arengu eesmärgid (SDGs). Väljakutsed hõlmavad piiratud ressursse, kliimamuutusi, ebavõrdsust ja tehnoloogiliste liigeste valdamist.