ressursikasutuse

Ressursikasutus viitab sellele, kui suurtes kogustes ja milliseid ressursse ühiskond ning majandus kasutavad. Ressursid hõlmavad looduskeskkonnast saadavaid materjale (metallid, puit, mineraalid), energiaressursse, maa- ja veeressursse ning teadmisi ja tööjõudu, mida majandustegevuses tarvitatakse. Ressursikasutust vaadeldakse sageli majanduse toimimise kontekstis: kui palju ressursse kulub toodete ja teenuste pakkumiseks ning millised on selle mõju keskkonnale ja ühiskonnale.

Olulised mõisted hõlmavad ressursitõhusust, majanduse eraldumist ressursikasutusest (decoupling), materjalijälge ja elutsükli hindamist. Ringmajanduse mõte on suurendada taaskasutust, vähendada jäätmeid ja pikendada toodete kasutusaega, kuid samal ajal hõlmab see ka materjalide asendamist ja ringlusse suunatud disaini.

Ressursikasutuse mõju on mitmekülgne: ökoloogiline, sotsiaalne ja majanduslik. Liigselt kasutatud ressursid võivad viia kliimamuutuste, elupaikade kahanemise ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemiseni ning tekitada tarnetingimuste ja hinnakõikumiste riske. Jätkusuutlikkuse edendamiseks töötatakse välja riiklikud ja rahvusvahelised poliitikad ning meetmed ressursitõhususe suurendamiseks, ringluse edendamiseks ning standardite ja stimulaatorite loomiseks, sealhulgas SDG 12 ja Euroopa Liidu ringmajanduse tegevuskavaga seoses.

Tulevikutrendid hõlmavad kasvavat nõudlust, kriitiliste toorainete riigipõhiseid riskid ning tehnoloogilist arengut, mis suurendab ressursitõhusust ja materjalide turvalist varustust.