isolatsioonikihtide

Isolatsioonikihtide mõiste hõlmab hoonete ja tehnosüsteemide konstruktsioonides kasutatavate isolatsioonimaterjalide kihtide kogumit. Nende peamine eesmärk on vähendada soojuskaotust ja energiatarvet, kontrollida niiskust ja parandada ruumide helikindlust ning üldist komforti.

Hoonete kontekstis jagunevad isolatsioonikihtide rollid peamiselt termilise isolatsiooni kihtideks ning lisakihtideks, mis kontrollivad õhu ja niiskuse liikumist. Välisseinas kasutatakse sageli väliskihi isolatsiooni, mis kombineeritakse aurutõkke või õhuvahega (ventilatsiooniga) ning vajadusel ka niiskuse juhtimist parandavate kihtidega. Siseruumide isolatsioon võib aidata vähendada soojuskadu ning parandada akustilist isolatsiooni.

Levinumad materjalid on mineraalvill (kivivill), klaasvill; sünteetilised kiud ja vahtpolüstüreeni (EPS ja XPS); polüuretaanvahud; ning looduslikud materjalid nagu tselluloos. Iga materjalil on erinev soojusjuhtivus, tulekindlus ja niiskuskindlus, mis määrab sobivuse konkreetsesse ehitusprojekti. Oluline on arvestada ka töökindlust, kättesaadavust ja keskkonnamõjusid.

Disaini peamised näitajad on U-väärtus (soojusülekande eest vastutav), R-väärtus ja lambd (soojusjuhtivus). Valitud kihtide paksus ning kihtide kvaliteet sõltuvad kliimast, energiamäärustest ja konstruktsiooni tüübist. Õige paigaldus on kriitiline, et vältida lõhe, külmumis- või kondenseerumiskohti ning tagada õhu- ja aurikindlus.

Isolatsioonikihtide kasutamisel tuleb arvestada tuleohutuse ja kvaliteedi tagamist: materjalide vastavus standarditele, õige ühendus ja hooldus. Ebapiisavalt paigaldatud või valesti valitud kihid võivad põhjustada kondenseerumist, hallitust või energia kadu.

---