innovatsioonisüsteemist

Innovatsioonisüsteem on majanduslik ja sotsiaalne mehhanism, mis koondab erinevate osapoolte teadmiste loomise, leviku ja rakendamisega seotud tegevused. Selle eesmärk on soodustada uute toodete, teenuste ja protsesside tekkimist ning nende juurutamist majanduses ja ühiskonnas. Innovatsioonisüsteeme võib käsitada riigi-, regiooni- või sektori tasandil ning neid mõjutavad poliitikad, rahastamine ja kultuurilised olud.

Olulised komponendid on teadus- ja arendustegevust (R&D) teostavad institutsioonid (ülikoolid, teadus- ja arendusasutused), ettevõtted (sh iduettevõtted ja suuremad ettevõtted), ning rahastajad (riiklikud ja erafondid, riskikapital). Samuti regulatiivne raamistik (patendid, autoriõigused, maksupoliitika), infrastruktuur ja tööjõud (laborid, testimisvõimalused, digitaalne ja telekommunikatsiooninfrastruktuur, kvalifitseeritud spetsialistid) ning kultuuriline kontekst, mis soodustab koostööd, riskide võtmist ja teadmiste jagamist.

Toimimine põhineb tihedal koostööl avaliku ja erasektoriga: akadeemilise teadmustöö, ettevõtete rakenduslik arendus, tehnoloogia ülekandetegevused ja standardite väljatöötamine. Koostöövõrgustikud, rahastamismudelid ja avaliku poliitika mõju kujundavad innovatsioonivõimekust.

Edukas innovatsioonisüsteem suurendab tootlikkust, loob uusi töökohti ning parandab regionaalse ja majandusliku konkurentsivõime ning ühiskondlikku heaolu. Väljakutsed hõlmavad rahastamise stabiilsust, oskuste täiendamist, koostöökoordineerimist ja rahvusvahelise konkurentsiga sammu pidamist.

Mõõdikud hõlmavad näiteks teadus- ja arendustegevuse kulutusi, teadlaste arvu, patenteeritud tehnoloogiate arvu, koostööindeksit ja startup- ning ettevõtete innovatsioonitegevuse näitajaid. Need näitajad aitavad hinnata innovatsioonisüsteemi tugevusi ja vajakajäämisi.