innovatsioonivõimekust

Innovatsioonivõimekus tähendab süsteemi võimet luua ja omandada uuendusi ning neid laialdaselt kasutusele võtta. See hõlmab tehniliste, organisatsiooniliste ja ärimudelite uuenduste genereerimist ning nende levikut nii ettevõtluses kui avalikus sektoris ja kogukondades.

Võimekuse kolme peamist dimensiooni on koostöö ja ökosüsteemid (ülikoolid, ettevõtted, riik), teadmiste ja oskuste tase (inimkapital, koolitus, teadus) ning ressursid (rahastus, infrastruktuur, regulatiivne raamistik). Lisaks mängivad olulist rolli kultuuriline valmisolek riskide võtmiseks ja keskkond, mis soosib katsetamist ning vigade õppimist.

Võimekuse hindamisel kasutatakse erinevaid näitajaid, näiteks R&D kulutused protsendina sisemajanduse koguproduktist, patendide arv, uute toodete või protsesside osatähtsus müügis ning ettevõtete ja sektoritevahelised koostöömudelid. Rahvusvahelised indeksid nagu Global Innovation Index ja OECD-indikaatorid pakuvad võrdluspõhja, kuid kontekst ning arendusperiood mõjutavad tulemusi.

Arendus toimub riigi, ettevõtete ja akadeemilise maailma koostöös. Olulised valdkonnad on haridus ja oskuste arendamine, uurimistöö toetus ja teadmiste ülekandmine, innovatsioonitehnoloogiate prototüüpimine ning regulatiivsete ja majanduslike piirangute kõrvaldamine.

Innovatsioonivõimekus mõjutab majanduslikku konkurentsivõimet, tootlikkust ja suutlikkust reageerida tehnoloogilisele muutusele ning on seega keskne näitaja riigi ja organisatsiooni arengus.