innovatsioonisüsteem

Innovatsioonisüsteem on kogum toimijatest, institutsioonidest ja protsessidest, mis soodustavad teadmiste loomist, nende levikut ja rakendamist majanduses ning ühiskonnas. See hõlmab nii era- kui ka avalikku sektorit, teadus- ja haridustaristut, ettevõtteid, investoreid ning kodanikuühendusi.

Peamised komponendid on teadus- ja arendustegevus (TEA), üleriiklikud ja kohalikud koostööd soodustavad institutsioonid, ettevõtted ja start-upid, kapitali- ja riskikapitalifondid, haridus- ja oskuste arendamise süsteem ning intellektuaalse omandi raamistik, standardid ja andmete ligipääs. Efektiivne innovatsioonivõrgustik ühendab ülikoolid, ettevõtted, riigi ja rahvusvahelised koostööplatvormid.

Riigi roll on luua raamistik ja stiimulid, mille alla tekivad teadmusvahetus ja innovatsiooniprotsessid. See hõlmab strateegiliste uuringute rahastamist, investeeringuid infrastruktuuri, regulatiivset kellade- ja standardibaase ning avaliku- ja erasektori partnerlusi. Lisaks on oluline intellektuaalse omandi kaitse ja andmete avatus.

Toimiv innovatsioonisüsteem mõõdetakse nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt: patendid, teaduspublikatsioonid, start-upide arv ja ellujäämine, ettevõtluse ja eksporti lisandväärtus, töökohtade arv ja innovatsiooniga seotud tootlikkus. Monitooring aitab suunata investeeringuid ja poliitikameetmeid.

Väljakutsed hõlmavad fragmentatsiooni, reguleeriva ja rahastuse ebapiisavust ning piirkondlike erinevuste süvenemist. Parandamiseks on vaja suurendada koostööd, jagada andmeid ja arendada oskuste koolitust, ning luua paindlik, pikaajaline rahastus. Eesti kontekstis on digitaalse infrastruktuuri ja e-teenuste arendamine näidanud, kuidas tehnoloogiline võimekus võib tugevdada innovatsioonisüsteemi.