inflatsioon

Inflatsioon on üldine hinnataseme tõus majanduses, mille tulemusel raha ostujõud väheneb. See tähendab, et sama summa eest ostetakse aja jooksul vähem kaupu ja teenuseid. Hinnataset jälgitakse peamiselt tarbijahindade indeksiga (CPI) või Euroopa Liidus harmoniseeritud tarbijahindadega (HICP). Mõõtmetes võib esineda erinevusi sõltuvalt kasutatud korvidest; sageli eristatakse ka core-inflatsiooni, mis jätab välja volatiilsed komponendid nagu toit ja energia.

Inflatsiooni põhjused jagunevad põhiliselt nõudluspõhisteks ja kulupõhisteks ning neid võimendab rahapoliitika. Nõudluspõhine inflatsioon tekib, kui majandus kasvab kiiremini kui tootmisvõime, kulub kõrgemaks või tarbimine on tugevalt elavnenud. Kulupõhine inflatsioon tuleneb tootmiskulude, näiteks energia või tööjõu, kasvust. Rahapoliitilised tegurid hõlmavad rahapakkumise suurenemist või madalaid intresse, mis stimuleerivad ülemaailmselt hinnatõusu.

Tagajärjed võivad olla elukalliduse suurenemine, reaalse sissetuleku ja säästude väärtuse muutus ning laenukulusite kasv. Liiga kõrge inflatsioon võib pidurdada majanduskasvu ja suurendada ebakindlust, eriti madalama sissetulekuga inimestel.

Keskpankade roll on inflatsiooni stabiliseerimine. Enamikus majandustes on inflatsioonieesmärk lähestikku kahe protsendi pikaajalises horizontis; Eestis see on seotud Euroopa Keskpangaga (ECB) euro kasutamise raames. Vahendid hõlmavad intressimäärade muutmist ja rahapakkumise reguleerimist, samuti koostööd fiskaalpoliitikaga majanduse stabiilsuse tagamiseks.