Inflatsiooni

Inflatsioon on majanduse üldine hindade taseme tõus ajas, mis vähendab ostujõudu. Selle määra väljendab hinnatõusu protsent aastas. Kui inflatsioon on kõrge, väheneb raha ostukõlblikkus ning tarbijate ja ettevõtete kulud võivad suureneda.

Mõõtmine ja liigitus: Inflatsiooni määr arvestatakse tavaliselt tarbijahinnaindeksi (CPI) aastase muutuse kaudu. Euroopa Liidus kasutatakse laialdaselt harmoniseeritud tarbijahinnaindeksit (HICP). Põhilised liigid on nõudluspõhine inflatsioon, kulu-põhine inflatsioon ning ootuste inflatsioon. Mõnikord eristatakse ka hüperinflatsiooni, deflatsiooni ja stagflatsiooni.

Põhjused: Nõudluspõhine inflatsioon tekib kui nõudlus ületab pakkumise. Kulu-põhine inflatsioon tuleneb tootmiskulude suurenemisest, näiteks tööjõu või toorainete hindade tõusust. Ootuste inflatsioon tekib kui majanduse osapooled arvestavad tulevaste hindadega. Olulised mõjutajad on rahapakkumine, majanduse kasv ja rahaturupoliitika ning majandussektorite lõikes toimuvad muutused.

Mõjud: Inflatsioon mõjutab ostujõudu, säästude reaalse väärtuse ja laenu võrra. See võib mõjutada palgakõverat, ettevõtete investeeringuid ning vahetuskursse. Kõrge või ebakindel inflatsioon tekitab majanduslikku ebakindlust nii tarbijatele kui ettevõtetele.

Poliitika: Rahapoliitika seab inflatsiooni kontrolli eesmärgiks, kasutades intressimäärade reguleerimist ja rahapakkumise juhtimist. Fiskaalpoliitika ning struktuurireformid võivad inflatsiooni mõju leevendada või suurendada sõltuvalt kontekstist, näiteks parandades tootlikkust või vähendades pakkumise kitsaskohti.