immuunsüsteemihäiretes

Immunsüsteemihäiretes on haiguste grupp, kus immuunsüsteem ei toimi korralikult. See hõlmab kaasasündinud (primaarseid) ja omandatud (sekundaarseid) häireid, autoimmuunseid haigusi, allergilisi reaktsioone ja autoinflammatoorseid seisundeid.

Primaarne immunodefitsentsus on geneetiliste muutuste tõttu tekkinud nõrk immuunvastus ja sageli avaldub varases eas. Sekundaarne immunodefitsentsus on omandatud ning seotud infektsioonide, kasvajate, kemoteraapia või püsiva alatoitlusega.

Autoimmuunhaigused tekivad, kui immuunsüsteem ründab keha kudesid. Näideteks on süsteemne erütematoosne luupus (SLE), reumatoidartriit, Hashimoto türeoidiit ja 1. tüüpi diabeet. Autoinflammatoorsed haigused põhjustavad pikaajalist põletikku, sageli geneetilise taustaga.

Sümptomid on varieeruvad: korduvad infektsioonid, ebanormaalselt aeglane haavade paranemine, väsimus, palavik; autoimmuunhaiguste korral võib ilmneda elundite kahjustus.

Diagnostika tugineb anamneesile ja uuringutele: vereproovides immunoglobuliinide tasemed, B- ja T-rakkude arv ja funktsioon, autoantikehad ning HIV-test; vajadusel geneetilised ja funktsionaalsed testid.

Ravi sõltub häire tüübist: primaarsetes immunodefitsentsides sageli immunoglobuliinide asendusravi ning infektsioonide profülaktika; sekundaarne immunodefitsents – esmalt põhihaiguse ravi; autoimmuunhaigustes põletikuvastane ravi, DMARD-id ja bioloogilised ravimid; allergiliste reaktsioonide korral sobivad antihistamiinikumid ning vajadusel adrenaliin.

Prognoos ja jälgimine sõltuvad konkreetsest diagnoosist ning ravi kättesaadavusest. Varajane avastamine parandab ellujäämist ja elukvaliteeti; järjepidev jälgimine on oluline.