fossiiliseerumist

Fossiiliseerumine on looduslik protsess, mille käigus orgaaniline materjal aja jooksul muutub fossiiliks. See on aeglane ja keeruline protsess, mis nõuab teatud tingimusi, et orgaaniline aine säiliks piisavalt kaua, et kivistuda.

Protsess algab tavaliselt pärast organismi surma, kui tema jäänused kiiresti setetega kaetakse. See kate kaitseb jäänuseid lagunemise eest, mis muidu toimuks hapniku ja mikroobide mõjul. Aja jooksul kuhjuvad uued settekihid peale, surudes algsed jäänused sügavamale maa alla. Sellega kaasneb temperatuuri ja rõhu tõus.

Kõrge temperatuuri ja rõhu mõjul hakkavad orgaanilises materjalis toimuma keemilised muutused. Vesi ja lenduvad elemendid nagu vesinik, hapnik ja lämmik on sageli selle käigus eemaldatud, jättes maha rikkama süsinikuühendite sisalduse. Mineraalidest rikas vesi, mis ringleb kivimites, võib hakata asendama orgaanilist materjali, ladestades mineraale nagu kaltsiumkarbonaat või ränidioksiid organismi algsete struktuuride vahele või isegi asendades neid täielikult. See asendusprotsess muudab orgaanilise aine kivimiks.

Fossiiliseerumise tulemuseks olevad fossiilid võivad olla väga erinevad. Mõned fossiilid on algsete organismi jäänuste täpsed kivistunud koopiad, nagu luud või karbid. Teised võivad olla jäljendid, kus algne organism on lagunenud, kuid on jätnud endast jälje settesse, mis hiljem täitus mineraalidega. Fossiiliseerumise tulemuseks on sageli ka kivistunud puit, kus algse puidu orgaaniline materjal on asendunud mineraalidega, säilitades puidu struktuuri.

Erinevad keskkonnatingimused, nagu sette tüüp, temperatuur, rõhk ja veekemikaalid, mõjutavad oluliselt fossiiliseerumise kiirust ja tulemust. Kõige soodsamad tingimused fossiilide tekkele on settekivimite keskkondades, eriti veekogude põhjas, kus on kiire setete akumulatsioon ja vähe hapnikku.