ebaõiglustunnet

Ebaõiglustunne ehk ebaõiglustunnet on inimese subjektiivne hinnang, et teda või tema grupp on koheldud ebaõiglaselt ning saadud tulemused ei rivitu õiguse tasakaalu ega ootustele. See mõiste hõlmab jaotusõiglust (otsuste jaotuse õiglus), protseduurilist õiglust (menetluste õiglus) ja interaktsionaalset õiglust (kohtlemise lugupidamine ja austus).

Teoreetiliselt on ebaõiglustunne seotud õigluseteooriatega ja tõstab esile kolme põhikomponenti: jaotusõiglus, protseduuriline õiglus ja interaktsionaalne õiglus. Jaotusõiglus puudutab tulemuste õiglust ning selle jaotust ressursside või karistuste vahel. Protseduuriline õiglus keskendub otsuste tegemise reeglite ja menetluste õigusele. Interaktsionaalne õiglus hõlmab inimeste kohtlemist otsuste teostamisel ning suhtumist ja lugupidamist, mida inimestele näidatakse.

Põhjused ja allikad võivad olla mitmekesised: tajutud ebaõiglus otsustes või rakendatud reeglites, diskrimineerimine, korrapäratute või läbipaistmatute menetluste puudumine, ning ootuste ja tegelikkuse lõhe. Kultuurilised erinevused ja kontekst võivad mõjutada, kui tugevaina see tunne on ja kuidas seda väljendatakse.

Mõjud hõlmavad nii üksikisikute kui ka organisatsioonide tasandit. Ebaõiglustunne võib kahjustada heaolu, suurendada stressi ja ärevust, vähendada usaldust institutsioonide vastu ning mõjutada motivatsiooni, töörahulolu ja kaasatust. Pikaajaline ebaõiglustunne on seotud negatiivsete tervisemõjudega ja võib mõjutada nii käitumist kui sotsiaalset suhtumist.

Mõõtmine põhineb tavaliselt enesehinnangulistel küsimustikel ja skaala-eesmärkidel, mis hindavad tajutud õiglust kolme komponendi osas. Rahvusvahelised uuringud kasutavad ka Injustice Experience Questionnaire’i ja muid perceived injustice skaale, et uurida seoseid stressi, tervise ja käitumisega.