direktiivile

Direktiiv on õiguslik instrument, millega Euroopa Liit või muu üleliiduline organ sätestab liikmesriikidele soovitud tulemuse ning annab riikide pädevatele asutustele vabaduse valida, kuidas see tulemus saavutatakse. Euroopa Liidus on direktiividel keskne roll: liikmesriigid peavad direktiivi sättima oma riigisisestesse õigusaktidesse ja tähtaegadel. Direktiiv ei ole iseenesest täielikult kohustuslik vorm, vaid see sunnib liikmesriike saavutama määratletud eesmärgid, jätmata hiljem kasutatavaid meetodeid riikide otsustada. Seevastu Euroopa Liidu määrused on kohustuslikud otse ning ei vaja riikide eraldi ülemmäärseid implementatsioone.

Direktiivi ja määruse vahel on oluline erinevus. Määrus on kohe kohaldatav kõigis liikmesriikides ühtemoodi, samas kui direktiiv näeb ette tulemuse, mida riigid peavad saavutama, ning nende lubatud teed selleks võivad erineda. Direktiivide järgimise kontroll viiakse lõpuks läbi liikmesriikide õiguse üle, sageli kaasneb sellele ühtekuuluvuse ja järelevalve mehhanismid ning vajadusel õiguslikud sanktsioonid.

Kui viidatakse konkreetselt direktiivile, kasutatakse sageli väljendeid nagu „direktiivile kohaselt“ või „direktiivi alusel“, mis tähistab, et riigi õigusaktid on koostatud vastavalt sellele EL-õigusaktile. Eestis on direktiivide transpositsioon olnud alates riigi iseseisvumisest ning paljud EL-i jõustuvad õigusaktid on selle kaudu saanud rahvuslikuks õiguseks, näiteks tööhõive, keskkonna või tarbijakaitse vallas.

Direktiivid mängivad seega keskset rolli Euroopa Liidu õigussüsteemis, olles juhtiv viis saavutada ühtsed eesmärgid liikmesriikide eri õigussüsteemide kaudu.